Kui rääkida intellektuaalomandist ja WIPO klassikalisest mudelist, siis esmapilgul tundub kõik loogiline. On patendid leiutistele, kaubamärgid brändidele ja autoriõigus loomingule. Kuid süvenedes tekib tunne, et see XX sajandi pärand on tänapäeva digitaalses ja ülikiirelt muutuvas maailmas nagu vanaema nuppudega telefon – funktsioneerib aga selgelt ajale jalgu jäänud.
Mis tegelikult töötab? Kaubamärk ja usaldus!
Kui küsida, milline WIPO komponent praegu kõige paremini toimib, siis pakuksin välja kaubamärgi. See on aus ja selge. Kaubamärk ei keela kellelgi teisel samasugust toodet teha, seelihtsalt keelab teise nimel esinemise. See kaitseb tarbijat tõhusalt! Kui ma ostan toote, millel on Philips või Apple, siis ma tean, mida ma saan. See reguleerib turgu ilma innovatsiooni lämmatamata. Isegi kui turul on kümneid "kokakoola-laadseid" jooke on originaalil oma koht tänu kaubamärgile, mitte konkurentsi keelamisele.
Kõige kriitilisemalt tuleks aga üle vaadata patendisüsteem, eriti IT-valdkonnas. Patendi algne eesmärk oli kaitsta suuri tehnilisi leiutisi, aga tänaseks on sellest saanud suurfirmade relvastus. Kui patenteerida saab hiire topeltklõpsu või ümmargused nurgad, siis on midagi valesti.
Kui väikefirma kardab midagi luua, sest kusagil suures patendiportfellis on kirjas "meetod andmete liigutamiseks punktist A punkti B", siis innovatsioon sureb. See on koht, kus süsteem vajab radikaalset lihtsustamist – tarkvara ja ideed ei peaks olema samamoodi patenteeritavad nagu aurumasinad.
Kommentaarid
Postita kommentaar