IT-tugilahendused Eestis – kelle asi see üldse on?
Kui rääkida IT-st, siis kipub meil vahel tekkima tunne, et tehnoloogia on kõigi jaoks ühesugune. Ostad sülearvuti, ühendad hiire külge ja elu läheb edasi. Aga tegelikult eeldab kogu see "tavaline arvutikasutus" päris palju – et inimene näeb ekraani, suudab kasutada klaviatuuri, tabab väikseid ikoone ning jaksab üldse seadmega füüsiliselt toime tulla.
Kui need eeldused kaovad, muutub kogu IT maailm täiesti teistsuguseks.
Ja ausalt öeldes on päris huvitav mõelda, et tänapäeval võib inimene kasutada arvutit silmade asemel kõrvadega, käte asemel jalgadega või isegi ainult ühe lüliti abil. Probleem pole enamasti selles, et inimene ei oleks võimeline tehnoloogiat kasutama. Probleem on pigem selles, kas tehnoloogia on valmis inimest teenima.
Kui nüüd kujutada ennast Eestis selle valdkonna otsustaja rolli, siis tekib üsna kiiresti küsimus: kas neid lahendusi tuleks käsitleda lihtsalt IT-seadmetena või meditsiiniliste abivahenditena?
Mina arvan, et tänane süsteem on natuke liiga tugevalt teise variandi poole kaldu.
Kui inimene vajab ekraanilugejat, spetsiaalset sisestusseadet või punktkirjamonitori, siis käsitletakse seda sageli nagu ratastooli või kuuldeaparaati – ehk midagi, mida peab taotlema, põhjendama ja lootma, et ametnik lõpuks heaks kiidab. Mõnes mõttes on see loogiline, sest tegemist ongi inimese igapäevaelu toetava abivahendiga.
Samas tekib siin üks oluline erinevus.
Ratastool ei vaja tarkvarauuendusi.
IT-tugilahendused vajavad.
Ja mitte ainult uuendusi, vaid pidevat ühilduvust uute süsteemide, veebikeskkondade ja seadmetega. Kui pank uuendab oma internetipanga disaini või riik teeb uue e-teenuse portaali, võib juhtuda, et osa kasutajaid jääb lihtsalt ukse taha. Mitte sellepärast, et neil puuduks oskus või soov, vaid sellepärast, et keegi ei mõelnud ligipääsetavusele.
Siin muutubki see teema minu arvates rohkem IT kui sotsiaalhoolekande küsimuseks.
Ligipääsetavus ei tohiks olla "lisavidin", mille inimene peab endale eraldi välja võitlema. See peaks olema standard.
Ja see ongi tegelikult õige suund.
Ideaalne olukord oleks see, kus võimalikult suur osa tugilahendustest on tavaoperatsioonisüsteemi loomulik osa, mitte kallis lisapakett.
Praegu on Eestis probleemiks ka see, et tugitehnoloogia jääb tihti ministeeriumide vahele.
Sotsiaalministeerium vaatab seda kui abivahendit.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium näeb seda kui tehnoloogiat.
Haridusvaldkond vajab seda õppetöös.
Töötukassa vaatab töövõime aspekti.
Lõpptulemusena tekib klassikaline olukord, kus vastutus hajub ära.
Kõik nagu tegelevad teemaga, aga päriselt ei vastuta keegi.
Minu arvates võiks Eestis olla eraldi riiklik ligipääsetavuse kompetentsikeskus, mis ühendaks need teemad ühe katuse alla. Mitte lihtsalt järjekordne "strateegiline töörühm", kes kord kvartalis PowerPointi näitab, vaid päris tehniline üksus.
Selline koht võiks:
* testida riigi e-teenuste ligipääsetavust;
* nõustada ettevõtteid;
* aidata koolidel ja ülikoolidel sobivaid lahendusi valida;
* hallata tugitehnoloogia toetusprogramme;
* koolitada arendajaid.
Sest ausalt öeldes on päris masendav, kui aastal 2026 tehakse ikka veel veebilehti, mida ekraanilugeja normaalselt kasutada ei suuda.
See ei ole enam tehniline probleem.
See on lohakus.
Rahastamise poole pealt ei usu ma täielikult tasuta mudelisse, kus riik ostab kõigile kõike kinni. Mitte sellepärast, et inimesed ei vääriks abi, vaid sellepärast, et IT-seadmete maailm muutub liiga kiiresti.
Kui riik üritab kõike tsentraalselt hallata, siis jõuab tehnoloogia sageli kasutajani hetkel, kui see on juba moraalselt vananenud.
Pigem tundub mõistlik kombineeritud süsteem.
Baaslahendused – näiteks ekraanilugejad, punktkirjamonitorid, spetsiaalsed sisestusseadmed või suhtlustarkvara – võiksid olla tugevalt toetatud või täielikult kompenseeritud. Eriti juhul, kui need on inimese jaoks hädavajalikud õppimiseks või töötamiseks.
Samas võiks suurem rõhk minna avatud standarditele ja vabale tarkvarale.
See võib kõlada veidi idealistlikult, aga tegelikult on see ka majanduslikult mõistlik. Kui riik sõltub täielikult ühest kinnisest kommertslahendusest, siis tekib üsna kiiresti olukord, kus tootja dikteerib hinna, tingimused ja vahel ka selle, kas eesti keel üldse toetatud on.
Näiteks NVDA on väga hea näide sellest, kuidas vaba tarkvara võib päriselt maailma muuta. Veel kümme aastat tagasi tähendas nägemispuudega inimese jaoks arvutikasutus tihti tuhandeid eurosid maksvat tarkvara. Täna saab täiesti toimiva lahenduse tasuta.
Teine oluline koht on haridus.
Kui koolides kasutatakse süsteeme, mis pole ligipääsetavad, siis tekib probleem juba enne tööturgu. Ülikool võib rääkida võrdsest ligipääsust palju tahab, aga kui õppeplatvorm laguneb ekraanilugeja all koost või eksamit ei saa ilma hiireta teha, siis on kogu jutt üsna silmakirjalik.
Sama kehtib tööandjate kohta.
Paljud ettevõtted kujutavad ette, et erivajadusega inimese tööle võtmine tähendab hiiglaslikku investeeringut ja täielikku kontori ümberehitust. Tegelikult võib lahendus olla mõnikord täiesti banaalne – teine hiir, parem mikrofon või mõni tarkvaraline lisafunktsioon.
Kõige kallim osa ei ole tihti tehnoloogia.
Kõige kallim osa on teadmatus.
Kui nüüd vaadata teiste riikide poole, siis Skandinaavia mudel tundub üsna mõistlik. Seal nähakse ligipääsetavust rohkem ühiskonna normaalse toimimise osana, mitte erandina. Eesmärk ei ole lihtsalt "aidata puudega inimest", vaid tagada, et inimene saaks õppida, töötada ja ühiskonnas osaleda võimalikult iseseisvalt.
Ja lõppkokkuvõttes võidab sellest kogu riik.
Sest mida rohkem inimesi saab töötada ja õppida, seda vähem on vaja neid hiljem sotsiaalsüsteemi kaudu üleval pidada.
Kõlab võib-olla veidi küüniliselt, aga see on ka majanduslikult ratsionaalne.
IT-tugilahendused ei ole enam ammu mingi kitsas nišiteema. Arvestades elanikkonna vananemist, muutuvad need lahendused lähikümnenditel järjest tavalisemaks. Nägemine halveneb, käed ei tööta enam nii hästi ja järjest rohkem teenuseid kolib täielikult digitaalseks.
Tõenäoliselt jõuame lõpuks olukorda, kus accessibility ei ole enam "erilahendus", vaid lihtsalt hea tarkvara normaalne omadus.
Ja ausalt öeldes võiks see hetk saabuda pigem varem kui hiljem.
Kommentaarid
Postita kommentaar