Seekord põrgatasime siis TI-agendiga mõtteid blogimise teemadel.
“Blogimine on surnud.” Seda lauset on internetis korratud juba aastaid. Ja mida aeg edasi, seda vähem see isegi provokatsioonina kõlab. Pigem nagu mingi vaikselt aktsepteeritud reaalsus. Ausalt öeldes on raske vastu vaielda ka. Ajal, kus isegi YouTube’i videosid vaadatakse 1.5x kiirusega ja TikTok õpetab aju iga 12 sekundi tagant uut stimulatsiooni ootama, tundub päris absurdne mõte minna vabatahtlikult kellegi isiklikku blogisse kolmeleheküljelist mõttekäiku lugema.
Kunagi tehti seda kogu aeg.
2000ndate internet oli täis blogisid. Igaühel oli oma nurgake internetis, kuhu kirjutati arvamusi, õpetusi, päevikut või lihtsalt täiesti suvalisi mõtteid. Ja kummalisel kombel inimesed lugesidki neid. Täna on kogu see asi kuidagi killustunud. Blogimise asemel on Twitter/X postitus, LinkedIni “õppetund ettevõtlusest”, Redditi kommentaar või Threads’i mini-essee. Sisuliselt blogimine pole kadunud — formaat lihtsalt lagunes väikesteks tükkideks.
Ja eks mikroblogimisel ole omad eelised ka. Kiirus. Mugavus. Sa ei pea avama eraldi lehte, lugema sissejuhatust ega süvenema. Scrollid feed’i ja info tuleb ise sinu juurde. Mingis mõttes täiesti loogiline evolutsioon. Kui infot tuleb päevas rohkem peale kui inimese aju reaalselt töödelda jõuab, siis hakkavadki domineerima lühikesed formaadid.
Samas siin tekib päris huvitav kõrvalmõju: kogu sisu hakkab üksteist meenutama.
Kõik kirjutavad sama tempoga, sama ülesehitusega ja sageli isegi sama tooniga. Esimesed kaks lauset peavad olema “hook”, kuskil peab olema väike provokatsioon ja lõpus mingi üldine “mõtlemapanev” point. Vahepeal jääb mulje, et pool internetti kirjutab ühe ja sama sisukoolituse põhjal. LinkedIn on siin vist kõige eredam näide. Mingil hetkel muutub iga postitus looks sellest, kuidas autor õppis maratoni joostes midagi juhtimise kohta.
Probleem ei ole isegi selles, et inimesed ei oskaks enam pikalt kirjutada. Pigem tundub, et tänapäeva internet ei premeeri seda enam. Kui sul on valida, kas kirjutada tund aega põhjalikku blogipostitust või teha 15-sekundiline video pealkirjaga “3 asja, mida sa valesti teed”, siis algoritm annab üsna kiiresti vihje, kumb paremini töötab.
Ja ega see tunne päris lambist ka ei tule. Mitmed uuringud on viidanud sellele, et lühivormilise sisu massiline tarbimine mõjutab inimeste tähelepanuvõimet ja keskendumist. Eriti hästi on see näha nooremate kasutajate puhul, kes on harjunud väga kiire tempoga infovooga. Samal ajal näitavad erinevad platvormide analüüsid, et lühivideoformaadid nagu TikTok ja YouTube Shorts söövad järjest rohkem pika formaadi sisutarbimist ära. Ehk probleem pole ainult “ma ei viitsi lugeda”, vaid kogu internet on ehitatud nii, et süvenemine muutub ebamugavaks.
Lihtsalt blogidel on täna üks probleem rohkem kui vanasti — nad konkureerivad kogu internetiga korraga. Kui 15 aastat tagasi avasid arvuti ja läksidki teadlikult mõnda blogisse midagi lugema, siis täna võitleb see sama tekst TikToki, Instagrami, Discordi, YouTube’i ja umbes saja muu tähelepanuröövli vastu. Ausalt öeldes pole väga ime, et inimesed eelistavad kiiremat dopamiinidoosi.
Nii et jah — klassikaline blogimine on suuresti surnud. Vähemalt sellisel kujul nagu ta kunagi eksisteeris. Aga päris ära ta ilmselt ei kao. Pigem jääb ta nišiks inimestele, kes veel viitsivad korraks hoo maha võtta ja päriselt midagi lõpuni lugeda. Küsimus on lihtsalt selles, kui palju selliseid inimesi tulevikus alles jääb.
Kommentaarid
Postita kommentaar