Otse põhisisu juurde

Vabatahtlik kirjatükk: "Blogimine on surnud. Kaua elagu mikroblogimine!"

Seekord põrgatasime siis TI-agendiga mõtteid blogimise teemadel. 

“Blogimine on surnud.” Seda lauset on internetis korratud juba aastaid. Ja mida aeg edasi, seda vähem see isegi provokatsioonina kõlab. Pigem nagu mingi vaikselt aktsepteeritud reaalsus. Ausalt öeldes on raske vastu vaielda ka. Ajal, kus isegi YouTube’i videosid vaadatakse 1.5x kiirusega ja TikTok õpetab aju iga 12 sekundi tagant uut stimulatsiooni ootama, tundub päris absurdne mõte minna vabatahtlikult kellegi isiklikku blogisse kolmeleheküljelist mõttekäiku lugema.

Kunagi tehti seda kogu aeg.

2000ndate internet oli täis blogisid. Igaühel oli oma nurgake internetis, kuhu kirjutati arvamusi, õpetusi, päevikut või lihtsalt täiesti suvalisi mõtteid. Ja kummalisel kombel inimesed lugesidki neid. Täna on kogu see asi kuidagi killustunud. Blogimise asemel on Twitter/X postitus, LinkedIni “õppetund ettevõtlusest”, Redditi kommentaar või Threads’i mini-essee. Sisuliselt blogimine pole kadunud — formaat lihtsalt lagunes väikesteks tükkideks.

Ja eks mikroblogimisel ole omad eelised ka. Kiirus. Mugavus. Sa ei pea avama eraldi lehte, lugema sissejuhatust ega süvenema. Scrollid feed’i ja info tuleb ise sinu juurde. Mingis mõttes täiesti loogiline evolutsioon. Kui infot tuleb päevas rohkem peale kui inimese aju reaalselt töödelda jõuab, siis hakkavadki domineerima lühikesed formaadid.

Samas siin tekib päris huvitav kõrvalmõju: kogu sisu hakkab üksteist meenutama.

Kõik kirjutavad sama tempoga, sama ülesehitusega ja sageli isegi sama tooniga. Esimesed kaks lauset peavad olema “hook”, kuskil peab olema väike provokatsioon ja lõpus mingi üldine “mõtlemapanev” point. Vahepeal jääb mulje, et pool internetti kirjutab ühe ja sama sisukoolituse põhjal. LinkedIn on siin vist kõige eredam näide. Mingil hetkel muutub iga postitus looks sellest, kuidas autor õppis maratoni joostes midagi juhtimise kohta.

Probleem ei ole isegi selles, et inimesed ei oskaks enam pikalt kirjutada. Pigem tundub, et tänapäeva internet ei premeeri seda enam. Kui sul on valida, kas kirjutada tund aega põhjalikku blogipostitust või teha 15-sekundiline video pealkirjaga “3 asja, mida sa valesti teed”, siis algoritm annab üsna kiiresti vihje, kumb paremini töötab.

Ja ega see tunne päris lambist ka ei tule. Mitmed uuringud on viidanud sellele, et lühivormilise sisu massiline tarbimine mõjutab inimeste tähelepanuvõimet ja keskendumist. Eriti hästi on see näha nooremate kasutajate puhul, kes on harjunud väga kiire tempoga infovooga. Samal ajal näitavad erinevad platvormide analüüsid, et lühivideoformaadid nagu TikTok ja YouTube Shorts söövad järjest rohkem pika formaadi sisutarbimist ära. Ehk probleem pole ainult “ma ei viitsi lugeda”, vaid kogu internet on ehitatud nii, et süvenemine muutub ebamugavaks.

Lihtsalt blogidel on täna üks probleem rohkem kui vanasti — nad konkureerivad kogu internetiga korraga. Kui 15 aastat tagasi avasid arvuti ja läksidki teadlikult mõnda blogisse midagi lugema, siis täna võitleb see sama tekst TikToki, Instagrami, Discordi, YouTube’i ja umbes saja muu tähelepanuröövli vastu. Ausalt öeldes pole väga ime, et inimesed eelistavad kiiremat dopamiinidoosi.

Nii et jah — klassikaline blogimine on suuresti surnud. Vähemalt sellisel kujul nagu ta kunagi eksisteeris. Aga päris ära ta ilmselt ei kao. Pigem jääb ta nišiks inimestele, kes veel viitsivad korraks hoo maha võtta ja päriselt midagi lõpuni lugeda. Küsimus on lihtsalt selles, kui palju selliseid inimesi tulevikus alles jääb.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Nädal 3. Uus meedia

Üks, kes kasutab uut meediat oskuslikult - Eesti Ekspress Ekspress on selles mõttes päris hästi pihta saanud, et nad ei ürita lihtsalt paberlehte arvutiekraanile suruda, vaid nad ongi teinud sellest täiesti kaasaegse uudistekanali. Kui vaatad nende pikemaid lugusid veebis, siis need ei ole igavad tekstimassiivid, vaid seal on mingid liikuvad graafikud, videoklipid vahel ja üldse selline vibe, et sa ei loe artiklit, vaid koged mingit multimeediaprojekti. Ja see podcastide teema on neil ka täiesti kümnesse. See, et nad on oma sisuga Spotifys ja mujal keskkondades annab päris laia kandepinna. Üks, mis paistab uues meedias märksa lahjem kui enda põhikanalis... Märksa keerulisem oli leida kedagi, kes oleks uues meedias lahjem, kui oma põhikanalis, sest enamasti ongi veebist saanud see põhikanal. Aga siis komistasid sellise lehe otsa nagu Lääne Elu veebiversioon. Kuigi ma pole nende paberlehte võrdluseks käes hoidnud, on raske uskuda, et see saaks olla veel kehvem, kui nende online kanal...

Nädal 4. Info- ja võrguühiskond

Selle nädala teemaks siis jälgimiskapitalism ja digiaedik ning nende hetkeseis Eestis ja võimalikud tulevikustsenaariumid. Kui küsimus on, kui suureks probleemiks need on, siis julgen öelda, et ega probleemi ju pole. Veel... Ehk siis jälgimiskapitalismi all mõeldakse olukorda, kus kogutud andmete põhjal üritab andmete koguja nende pealt teenida. Igapäevaselt siis ilmselt kõik Facebooki, Instagrami jt kogutud andmed, mille põhjal üritatakse sulle õiget riideeset või pesupulbrit reklaamida. Nii mõelda, siis polegi probleemi ju? Tüütu küll, aga kas just päris probleem. Probleem tekib siis, kui kogutud andmete põhjal üritatakse mõjutada olulisemaid otsuseid kui pesupulbri valik — näiteks valimisi. Seal saaksid eelise need õiged reklaamiostjad, kelle eelarve on paremas seisus. Samas hetkel veel ei tunneta põhjust suureks muretsemiseks. Teine teema on juba riigi andmekogudega. Eesrindliku e-riigina on põhimõtteliselt iga meie parameeter salvestatud kuskile andmebaasi. Enamus sellest infost o...

Niisiis… nädal 2 ja teemaks tehnoloogiad ajaloohämarustest.

Peale materjalide läbilugemist ja enda hallolluse läbikammimist — kust ausalt öeldes ei meenunud esialgu midagi väga konkreetset — tuli tugineda lugemismaterjalile ja sõelale jäid kaks märksõna: FTP ja BBS. Arvasin, et üks neist on tänapäeval küll tahaplaanile jäänud, kuid elab siiski edasi, teine aga kuulub pigem digitaalse arheoloogia valdkonda. FTP — kasutusel juba üle 50 aasta!  FTP (File Transfer Protocol) loodi juba 1970. aastatel, ammu enne veebi sündi. Selle eesmärk oli lihtne: võimaldada failide liigutamist arvutite vahel üle võrgu. Tol ajal, kui graafilisi kasutajaliideseid polnud ja interneti sellisel kujul ei eksisteerinud, oli FTP üks põhilisi viise tarkvara, dokumentide ja andmete jagamiseks. Kuigi tavakasutaja puutub FTP-ga täna harvem kokku, pole see kuhugi kadunud. Veebiarendajad kasutavad seda endiselt failide serverisse üles laadimiseks, paljud süsteemid toetavad FTP-d või selle turvalisemaid variante (nt SFTP), ning ka varunduslahendustes kohtab seda siiani. S...